FINANTSARUANDED

Finantsaruanded on kirjalikud andmed ettevõtte finantsolukorra kohta. Need sisaldavad standardaruandeid nagu bilanss, kasumiaruanne ja rahavoogude aruanne. Need on äriteabe üks olulisemaid komponente ja peamine meetod majandusüksuse finantsteabe edastamiseks välistele osapooltele. Tehnilises mõttes on finantsaruanded majandusüksuse finantsseisundi kokkuvõte antud ajahetkel. Üldiselt on finantsaruanded koostatud paljude erinevate kasutajate, eriti praeguste ja potentsiaalsete omanike ning võlausaldajate vajaduste rahuldamiseks. Finantsaruanded tulenevad peamiselt ettevõtte (või üksikisiku) raamatupidamissüsteemist saadud andmete masside lihtsustamisest, koondamisest ja liitmisest.

FINANTSARUANDLUS

Finantsarvestuse standardite nõukogu andmetel hõlmab finantsaruandlus lisaks finantsaruannetele ka muid vahendeid ettevõtte kohta finantsteabe edastamiseks välistele kasutajatele. Finantsaruanded pakuvad teavet, mis on kasulik investeerimis- ja krediidiasutuste otsustamisel ning rahavoogude väljavaadete hindamisel. Need pakuvad teavet ettevõtte ressursside, nendele ressurssidele esitatavate nõuete ja ressursside muutuste kohta.

Finantsaruandlus on lai mõiste, mis hõlmab finantsaruandeid, lisasid finantsaruannetele ja sulgude avalikustamist, täiendavat teavet (näiteks hindade muutmine) ja muid finantsaruandluse viise (näiteks juhtkonna arutelud ja analüüs ning kirjad aktsionäridele). Finantsaruandlus on vaid üks teabeallikas, mida vajavad need, kes teevad äriettevõtete kohta majanduslikke otsuseid.

Finantsaruandluse peamine eesmärk on teave kasumi ja selle komponentide kohta. Teave tekkepõhise arvestuse alusel kasumi kohta annab tavaliselt parema ülevaate ettevõtte praegusest ja jätkuvast võimest genereerida positiivseid rahavooge kui see, mida pakuvad rahalaekumised ja maksed.

danielle colby netoväärtus 2016

PEAMISED RAAMATUPIDAMISARUANDED

Ettevõtte põhiaruanded sisaldavad 1) bilanssi (või finantsseisundi aruannet), 2) kasumiaruannet, 3) rahavoogude aruannet ja 4) aruannet omakapitali või aktsiakapitali muutuste kohta. Bilanss annab ülevaate majandusüksusest konkreetse kuupäeva seisuga. Selles on loetletud ettevõtte varad, kohustused ja ettevõtte puhul aktsionäride omakapital kindlal kuupäeval. Kasumiaruanne sisaldab kokkuvõtet (majandus) üksuse tuludest, kasumist, kulutustest, kahjumitest ja konkreetse perioodi puhaskasumist või -kahjumist. See väide sarnaneb liikuva pildiga (majandus) üksuse tegevusest sellel ajaperioodil. Rahavoogude aruanne võtab kokku (majandus) üksuse rahalaekumised ja rahalised maksed, mis on seotud tema põhi-, investeerimis- ja finantseerimistegevusega konkreetsel perioodil. Omakapitali või aktsiakapitali muutuste aruanne võrdleb ettevõtte perioodi alguse omakapitali selle lõppjäägiga.

Praegu finantsaruannetes kajastatud kirjeid mõõdetakse erinevate atribuutidega (näiteks soetusmaksumus, jooksev maksumus, jooksev turuväärtus, usaldusväärne netoväärtus ja tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus). Varade ja kohustuste esitamise traditsiooniline viis on soetusmaksumus.

Finantsaruannete lisad on informatiivsed avalikustamised, mis on lisatud finantsaruannete lõppu. Need annavad olulist teavet selliste asjade kohta nagu amortisatsioon ja kasutatud inventeerimismeetodid, üksikasjad pikaajalise võla, pensionide, üürilepingute, tulumaksude, tingimuslike kohustuste, konsolideerimismeetodite ja muude küsimuste kohta. Lisasid peetakse finantsaruannete lahutamatuks osaks. Graafikuid ja sulgudes avaldatavaid andmeid kasutatakse ka mujal finantsaruannetes esitamata teabe esitamiseks.

Igal finantsaruandel on pealkiri, kus on märgitud (majandus) üksuse nimi, väljavõtte nimi ning aruandega hõlmatud kuupäev või kellaaeg. Finantsaruannetes esitatud teave on peamiselt rahalist laadi ja väljendatud rahaühikutes. See teave on seotud üksiku äriettevõttega. Teave on sageli ligikaudsete ja hinnanguliste tulemuste, mitte täpsete mõõtmiste tulemus. Finantsaruanded kajastavad tavaliselt juba toimunud (st ajalooliste) tehingute ja sündmuste finantsmõjusid.

Finantsaruandeid, mis esitavad kahe või enama perioodi finantsandmeid, nimetatakse võrdlusaruanneteks. Võrdlevad finantsaruanded annavad tavaliselt sarnaseid aruandeid jooksva perioodi ja ühe või mitme eelneva perioodi kohta. Need annavad analüütikutele olulist teavet kahe või enama aasta suundumuste ja suhete kohta. Võrdlevad aruanded on oluliselt olulisemad kui üheaastased aruanded. Võrdlevad avaldused rõhutavad asjaolu, et ühe aruandeperioodi finantsaruanded on ainult üks osa ettevõtte pidevast ajaloost.

Vahearuanded on aruanded vähem kui aasta pikkuste perioodide kohta. Vahearuannete eesmärk on parandada raamatupidamisteabe õigeaegsust. Mõni ettevõte annab välja põhjaliku finantsaruande, teine aga kokkuvõtliku aruande. Igat vaheperioodi tuleks vaadelda peamiselt kui aastase perioodi lahutamatut osa ja see peaks üldiselt jätkuvalt kasutama üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtteid (GAAP), mida kasutati ettevõtte viimase aastaaruande koostamisel. Finantsaruandeid kontrollivad sageli sõltumatud raamatupidajad, et suurendada kasutajate usaldust nende usaldusväärsuse vastu.

Iga finantsaruanne koostatakse mitme raamatupidamise eelduse põhjal: kõiki tehinguid saab väljendada või mõõta dollarites; et ettevõte jätkab äritegevust lõpmatuseni; ja need avaldused koostatakse korrapäraste ajavahemike järel. Need eeldused loovad aluse finantsarvestuse teooria ja praktika struktuurile ning selgitavad, miks finantsteavet esitatakse etteantud viisil.

Finantsaruanded peavad olema koostatud ka vastavalt üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetele ning need peavad sisaldama ettevõtte raamatupidamisprotseduuride ja -põhimõtete selgitust. Raamatupidamise standardsed põhimõtted nõuavad varade ja kohustuste kajastamist soetusmaksumuses; tulude kajastamine siis, kui need realiseeruvad ja kui tehing on toimunud (tavaliselt müügikohas), ja kulude kajastamine vastavalt vastavuspõhimõttele (kulud tuludele). Lisaks nõuavad standardsed raamatupidamispõhimõtted, et ettevõttega seotud ebakindlus ja riskid kajastuksid tema raamatupidamisaruannetes ning et finantsaruannetes tuleks täielikult avalikustada kõik, mis teavitatud investorit huvitaks.

RAAMATUPIDAMISARUANDE ELEMENDID

Finantsarvestuse standardite nõukogu (FASB) on määranud äriettevõtete finantsaruannetes järgmised elemendid: varad, kohustused, omakapital, tulud, kulud, kasumid, kahjumid, omanike investeeringud, jaotamine omanikele ja koondkasum. FASB sõnul on finantsaruannete elemendid finantsaruannete koostamise aluseks. Need FASB määratlused, mis on välja toodud raamatu “Äriettevõtete finantsaruannete elemendid” all, on järgmised:

Varad on tõenäoline tulevane majanduslik kasu, mida konkreetne majandusüksus saab või kontrollib varasemate tehingute või sündmuste tulemusena.
Põhjalik sissetulek on (majandus) üksuse omakapitali (netovara) muutus perioodi jooksul tehingutest ning muudest omanikest mitteolevatest sündmustest ja asjaoludest. See hõlmab kõiki omakapitali muutusi perioodil, välja arvatud need, mis tulenevad omanike investeeringutest ja omanikele jaotamisest.
Jaotused omanikele on konkreetse ettevõtte netovara vähenemine, mis tuleneb vara võõrandamisest, teenuste osutamisest või kohustuste võtmisest omanikele. Omanikele tehtavad väljamaksed vähendavad ettevõtte osalust või omakapitali.
Omakapital on järelejäänud osalus (majandus) üksuse varades, mis jääb alles pärast tema kohustuste mahaarvamist. Äriüksuses on omakapital omandiosa.
Kulud on varade väljavool või muu kasutamine või kohustuste võtmine perioodi jooksul kaupade tarnimisest või tootmisest või teenuste osutamisest või muude tegevuste teostamisest, mis moodustavad (majandus) üksuse käimasoleva peamise või keskse tegevuse.
Kasumid on omakapitali (netovara) suurenemine (majandus) üksuse perifeersetest või juhuslikest tehingutest ning kõigist muudest tehingutest ja muudest üksust mõjutavatest sündmustest ja asjaoludest perioodil, välja arvatud need, mis tulenevad omaniku tuludest või investeeringutest.
Omanike investeeringud on konkreetse ettevõtte netovara suurenemine, mis tuleneb selle ülekandmisest teistele väärtuslikelt üksustelt omandiosa (või omakapitali) saamiseks või suurendamiseks.
Kohustused on tõenäolised majandusliku kasu ohverdused, mis tulenevad konkreetse (majandus) üksuse praegustest kohustustest tulevikus vara üle anda või teistele ettevõtjatele teenuseid osutada varasemate tehingute või sündmuste tagajärjel.

Kahjud on omakapitali (netovara) vähenemine (majandus) üksuse perifeersetest või juhuslikest tehingutest ning kõigist muudest tehingutest ja muudest üksust mõjutavatest sündmustest ja asjaoludest perioodil, välja arvatud need, mis tulenevad kulutustest või omanikele jaotamisest.
Tulud on (majandus) üksuse varade sissevool või muud täiendused või tema kohustuste (või mõlema kombinatsiooni) tasumine perioodi jooksul alates kaupade tarnimisest või tootmisest, teenuste osutamisest või muust tegevusest, mis moodustab (majandus) üksuse käimasoleva peamise või keskse tegevuse.

Hilisemad üritused

Raamatupidamisterminoloogias on järgnev sündmus oluline sündmus, mis toimub bilansipäeva ja aastaaruande väljaandmise kuupäeva vahel. Hilisemad sündmused peavad finantsaruannetele olulist mõju avaldama. Finantsaruannetega tuleb välja anda „järgneva sündmuse” lisa, kui sündmust (või sündmusi) peetakse piisavalt oluliseks, et ilma sellise teabeta oleks finantsaruanne eksitav, kui sündmust ei avaldataks. Nende sündmuste äratundmine ja registreerimine nõuab sageli raamatupidaja või välisaudiitori professionaalset otsust.

Sündmused, mis mõjutavad finantsaruandeid bilansipäeval, võivad paljastada tundmatu seisundi või anda lisateavet hinnangute või otsuste kohta. Nendest sündmustest tuleb teatada, korrigeerides finantsaruandeid uute tõendite kajastamiseks. Sündmused, mis on seotud tingimustega, mida bilansipäeval ei olnud, kuid mis tekkisid pärast seda kuupäeva, ei nõua finantsaruannete korrigeerimist. Sündmuse mõju tulevasele perioodile võib aga olla nii oluline, et see tuleks avalikustada joonealuses märkuses või mujal.

ISIKLIK RAAMATUPIDAMISARUANNE

Isiklike finantsaruannete aruandev üksus on üksikisik, mees ja naine või seotud isikute rühm. Isiklikud finantsaruanded on sageli ette nähtud pangalaenude saamise, tulumaksude kavandamise, pensionide kavandamise, kingituste ja kinnisvara planeerimise ning finantsasjade avalikustamise käsitlemiseks.

Iga aruandva üksuse kohta on vajalik finantsseisundi aruanne. Aruandes esitatakse vara hinnangulises hetkeväärtuses, kohustused makstava sularaha diskonteeritud summa või jooksva sularahaarveldussumma väiksema summa ja netoväärtuse järgi. Samuti tuleks eraldada hinnanguline tulumaks varade hinnangulise jooksva väärtuse erinevuste kohta. Tuleks esitada ühe või mitme perioodi võrdlevad avaldused. Netoväärtuse muutuste aruanne on vabatahtlik.

ARENGUETAPI ETTEVÕTTED

Ettevõte loetakse arendusetapiks, kui sisuliselt kõik selle jõupingutused on pühendatud uue ettevõtte loomisele ja on olemas üks järgmistest: 1) põhitegevus pole alanud või 2) põhitegevus on alanud, kuid tulud on tähtsusetud . Arengujärgus oleva ettevõtte tegevus hõlmab sageli finantsplaneerimist, kapitali kaasamist, teadus- ja arendustegevust, personali värbamist ja koolitust ning turu arendamist.

Arengujärgus olev ettevõte peab finantsaruannete koostamisel järgima tegutsevate ettevõtete suhtes kehtivaid üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtteid. Oma bilansis peab ettevõte omakapitali jaotises eraldi kajastama kumulatiivsed puhaskahjumid. Kasumiaruandes peab ta kajastama kumulatiivseid tulusid ja kulusid ettevõtte loomisest alates. Samamoodi peab ta oma rahavoogude aruandes kajastama kumulatiivseid rahavoogusid ettevõtte loomisest alates. Aktsionäride omakapitali aruanne peaks sisaldama emiteeritud aktsiate arvu ja emiteerimise kuupäeva ning saadud dollari summasid. Avalduses tuleks identifitseerida ettevõte kui arenguetapi ettevõte ja kirjeldada arendusetapi tegevuse olemust. Tavapärase tegevuse esimesel perioodil peab ettevõte oma finantsaruannete lisade osas avalikustama oma endise arenguetapi staatuse.

PETKE FINANTSARUANDLUS

Pettusega finantsaruandlus on määratletud kui tahtlik või hoolimatu aruandlus, olgu siis tegu või tegevusetus, mille tulemuseks on oluliselt eksitav finantsaruanne. Pettusega finantsaruandlust saab tavaliselt jälgida tingimuste olemasolule kas ettevõtte sisekeskkonnas (nt ebapiisav sisekontroll) või väliskeskkonnas (nt kehvad tööstusharud või üldised äritingimused). Liigne surve juhtkonnale, näiteks ebareaalne kasum või muud tulemuslikkuse eesmärgid, võivad samuti kaasa tuua petliku finantsaruandluse.

Finantsaruandluse osas on börsil noteeritud ettevõtte juriidilised nõuded üllatuslikult palju rangemad kui eraomanduses olevate ettevõtete suhtes. Ja veelgi rangemaks muutusid nad 2002. aastal, kui võeti vastu Sarbanes-Oxley seadus. See seadusandlus võeti vastu pärast 2001. aasta vapustavat pankrotiavaldust, mille esitas Enron, ja sellele järgnenud paljastusi petlike raamatupidamistavade kohta ettevõttes. Enron oli alles kõrge pankrotti jõudnud rida. Järgnesid tõsised süüdistused raamatupidamispettustes ja ulatusid pankrotistunud ettevõtetest ka nende raamatupidamisfirmadeni. Seadusandja tegutses kiiresti finantsaruandluse nõuete tugevdamiseks ja pankrotilaine põhjustatud usalduse vähenemise peatamiseks. Ilma usalduseta börsil noteeritud ettevõtete finantsaruannete vastu ei saa börs kaua eksisteerida.

Sarbanes-Oxley seadus on keeruline seadus, mis seab kõikidele börsil noteeritud ettevõtetele ranged aruandlusnõuded. Selle seaduse nõuete täitmine on suurendanud audiitorühingute töökoormust. Eelkõige nõuab Sarbanes-Oxley seaduse paragrahv 404, et ettevõtte finantsaruanne ja aastaaruanne sisaldaksid juhtkonna ametlikku kirjutist ettevõtte sisekontrolli tõhususe kohta. Selles osas nõutakse ka, et välisaudiitorid kinnitaksid juhtkonna sisekontrolli aruannet. Juhtimisaruande kinnitamiseks on vajalik väline audit.

Eraettevõtteid Sarbanes-Oxley seadus ei hõlma. Kuid analüütikud soovitavad, et isegi eraettevõtted peaksid seadustest teadlikud olema, kuna see on mõjutanud raamatupidamistavasid ja äriootusi üldiselt.

kui palju rõõmu reid palka saab

AUDITEERIMINE

Ettevõtte finantsaruannete koostamise ja esitamise eest vastutab ettevõtte juhtkond. Avaldatud finantsaruandeid võib auditeerida sõltumatu atesteeritud raamatupidaja. Börsil noteeritud ettevõtete puhul on seadusega nõutav audit. Eraettevõtete jaoks see nii ei ole, kuigi pangad ja muud laenuandjad nõuavad laenulepingute osana sageli sellist sõltumatut kontrolli.

Auditi käigus kontrollib audiitor raamatupidamissüsteemi, arvestust, sisekontrolli ja finantsaruandeid vastavalt üldtunnustatud auditeerimisstandarditele. Seejärel avaldab audiitor arvamuse finantsaruannete õigluse kohta kooskõlas üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega. Võimalik on neli standardset arvamust:

Kvalifitseerimata arvamus - see arvamus tähendab, et kõik materjalid tehti kättesaadavaks, leiti, et need on korras ja vastavad kõigile auditeerimisnõuetele. See on kõige soodsam arvamus, mille saab väljastpoolt audiitor ettevõtte tegevuse ja arvestuse kohta esitada. Mõnel juhul võib ettevõte saada tingimusteta arvamuse, millele on lisatud selgitav keel. Asjaolud võivad nõuda, et audiitor lisaks oma aruandele selgitava lõigu. Kui see on tehtud, on arvamuse eessõna mõistega „lisatud selgitav keel”.
Kvalifitseeritud arvamus - seda tüüpi arvamust kasutatakse juhtumite korral, kus enamik ettevõtte finantsmaterjale oli korras, välja arvatud teatud konto või tehing.
Negatiivne arvamus - negatiivses arvamuses on öeldud, et finantsaruanded ei esinda täpselt ega täielikult ettevõtte finantsseisundit, majandustulemusi ega rahavoogusid kooskõlas üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtetega. Selline arvamus pole auditeeritava ettevõtte jaoks ilmselgelt hea uudis.
Arvamusest loobumine - arvamusest loobumine ütleb, et audiitor ei avalda arvamust finantsaruannete kohta, tavaliselt seetõttu, et ta tunneb, et ettevõte ei esitanud piisavalt teavet. Jällegi heidab see arvamus auditeeritavale ettevõttele ebasoodsat valgust.

Audiitori standardne arvamus sisaldab tavaliselt muu hulgas järgmisi avaldusi:

Finantsaruannete eest vastutab ettevõtte juhtkond; audit viidi läbi vastavalt üldtunnustatud auditeerimisstandarditele; audit kavandati ja viidi läbi selleks, et saada mõistlik kindlus selle kohta, et aruannetes pole olulisi väärkajastamisi, ning audit andis mõistliku aluse arvamuse avaldamiseks auditi õiglase esitamise kohta. Seejärel kirjutavad audiitor ja ettevõtte direktor alla auditiaruandele, millele on kuupäev.