Sisu
- 1Varane eluiga, perekond, hariduslik taust
- kaksKarjäär
- 3Isiklik elu
- 4Hobid, lemmikasjad ja huvitavad faktid
- 5Välimus
- 6Netoväärtus ja palk
Varane eluiga, perekond, hariduslik taust
Ameerika muusik, taustavokalist ja My Chemical Romance'i solist Raymond Toro-Oritz sündis 15. juulil 1977 USA-s New Jerseys Kearnys. Rayl on mõned huvitavad hüüdnimed, sealhulgas High Sauce Wizard ja Princess Fro Fro. Ta kasvas üles koos oma kahe vennaga Harrisoni ja Kearny piiril New Jerseys. Perekond on Puerto Rica-Portugali päritolu. Ray on koomiksinäitleja Larry Fine'i lapselapselaps. Ta oli häbelik laps ja veetis suurema osa ajast oma koera Boyga.
Ta õppis Kearny keskkoolis, samas keskkoolis kui tulevased bändikaaslased Mikey ja Gerard Way, ning oli selleks ajaks juba muusikasse kirglik.
Vaadake seda postitust Instagramis
Tema vanem vend inspireeris teda mängima asuma, kuna tal 'oli alati] kitarr majas lebamas' ja 'jämmimis sellel alati, päeval ja öösel.' Samuti tutvustas vend talle mitmeid bände, mille kitarristid inspireerisid teda suuresti. tema, sealhulgas Kirk Hammett Metallicast, Jimmy Page Led Zeppelinist, Slash Guns N' Rosesist ja Ozzy Osbourne'i kitarrist Randy Rhoads. Ray hakkas käima kitarritundides koos trükkimistundidega, et parandada oma käelist osavust. Intervjuudes on ta öelnud, et vend ostis talle esimese kitarri ja õpetas talle mängima. Esimene CD, mille ta kunagi ostis, oli Pantera kauboid põrgust.
Kahjuks ei elanud pere väga turvalises naabruses – kunagi polnud üllatus leida prügikastide taga varitsevaid narkomaane või surnukehasid. Nende võimalike ohtude tõttu ei tahtnud Ray ema, et ükski lastest üksi õue läheks, nii et Ray jäi sisse, harjutas oma kitarrimängu ning kuulas klassikalisi roki- ja metallialbumeid.
Kui ta oli teismeline, oli Ray suur Randy Rhoadsi fänn, kuna 'ta oli üks esimesi mängijaid, keda ma mäletan, kes segas klassikalise muusika metali ja hard rocki stiiliga ning tegi seda nii maitsekalt.' See oli tõeliselt inspireeriv.“ Ta hakkas kuulama ka klassikalisi kitarriste Christopher Parkeningit ja Andrés Segoviat – teda paelus see, kuidas nad klassikalisi palasid ühel kitarril esitamiseks ümber korraldasid.
Palju õnne sünnipäevaks Ray Toro!-PrintsessFranki
Postitanud Frank Ieros Kulmud peal Neljapäeval, 14. juulil 2016
Ta hakkas liituma kohalike bändidega – üks neist oli 1994. aastal loodud The Rodneys, kes andis 1998. aastal välja oma ainsa albumi pealkirjaga Soccertown USA. Matt Pelissier oli bändi trummar.
Ray immatrikuleeris keskkooli 1995. aastal ja valis muusika asemel filmi. Ta õppis William Patersoni ülikoolis Wayne'is New Jerseys ja registreerus filmimontaaži kursusele. Ülikoolis käies trummis ta bändis nimega Dead Go West, kuid nad läksid peagi laiali.
Intervjuus ajalehele Rock Sound tunnistas ta, et bändis olemine polnud kunagi unistus. Ta oli kirglik muusika kirjutamise vastu. Talle meeldis kirjutamise ja salvestamise protsess ning ta ei mõelnud kunagi, et võiks olla osa tuuribändist. 
jpeg
Ta rääkis neile ka oma kirest filmi vastu – 'Mulle meeldis saada hunnik stseene ja need kokku lõigata, nii et see on mõttekas. Tegin ühe lühifilmi tüübist, kes oli kinnisideeks iga päev munade söömisest.’ Peategelane läheb munakarpi avama ja kui ta leiab alles vaid ühe muna, ei suuda ta seda lahti murda ja läheb hulluks. Ray väitis, et talle meeldis ka Pete Wentzi film Release the Bats.
Karjäär
1990. aastate lõpus tutvustas The Rodneysi ninamees Shawn Dillion Rayt Gerard Wayle.
Pärast 11. septembrit pöördus Gerard Ray poole ja küsis, kas ta soovib enda ja Matt Pelissieriga bändiga liituda. Algul ta keeldus, kuna trummeldas juba teise bändiga, kuid lõpuks nõustus ta ühinema nende Matti pööningul peetud treeningutega.
My Chemical Romance (MCR) loodi ametlikult pärast seda, kui Mikey, Gerardi noorem vend, liitus bändiga bassimeesina. Rayst sai kitarrist pärast seda, kui Frank Iero liitus bändiga teise kitarristina ning mõnikord mängis ta bändis klaverit, bassi ja klahvpille.
Gerard Way kirjutas 11. septembri rünnakute kohta laulud Turnstiles ja Skylines. Nad sõlmisid lepingu Eyeball Recordsiga enne oma debüütalbumi I Brought You My Bullets, You Brought Me Your Love väljaandmist. Nad läksid üle Reprise Recordsile, enne kui avaldasid kolm Cheers for Sweet Revenge, mis saavutas plaatina staatuse. 2006. aastal ilmus The Black Parade, mis sai topeltplaatina.
2007. aastal esinesid Ray ja Frank iseendana õudus-/slasher-/komöödiafilmis Punk Rock Holocaust 2.
Ka sel aastal oli MCR esimene Ameerika rokirühmitus, kes esines Londonis Wembley staadionil tänu kaasrokkbändile Muse, kes pidi 14. aprillist 2. maini 2007 USA-s tuuritama ja esinema koos MCR-iga, kuid etendused alates 29. aprillist 6. maini 2007 tühistati pärast bändi ja meeskonnaliikmete haigestumist toidumürgitusse ja salmonelloosi. Pärast juhtunut sai Virginia kokk arvukalt tapmisähvardusi ning The Suni andmetel said need ka nii MCR kui ka Muse.
Ray on väitnud, et ta on 'muusika snoob', eriti uute artistide puhul, kuid on Muse'i nende töö eest kiitnud. Ta avaldas, et tavaliselt kuulab ta sama muusikat, mida ta nooremana kuulas. Ta leiab, et see on endiselt nauditav ja avastab iga kord, kui ta kuulab, uusi tähendusi või harmooniaid, mis võimaldab tal lugusid uuest vaatenurgast hinnata.
Pärast bändi kolmanda albumi väljaandmist võrreldi Rayt Queeni kitarristi Brian Mayga. Juba oma karjääri alguses mainis ta, et Brian on tema kitarristiili osas talle tohutu eeskuju. Ta rääkis intervjuus Brianist ja ütles: 'Ma lihtsalt armastan tema tööd.' See mees on kõigeks võimeline. Ta võib vajaduse korral tagasi lükata, seejärel kirjutab mõned parimad juhtlõngad.” Ta hindab võrdlust kõrgelt ja peab auasjaks, kui ta inimestele Briani või Queeni mingil moel meelde tuletab.
Ray juhtis MCR-i #SINGItForJapan projekti, mis tõstis Jaapanis 2011. aasta Tōhoku tsunami ja maavärina ohvrite teadlikkust ja raha. Nende laulu Sing oli põhiliselt arranžeerinud Ray ning ta andis endast parima, et lugu lugupidavalt lisada traditsioonilisi Jaapani muusika elemente. 13. aprillil 2011 vabastati SINGItForJapan ja kogu tulu annetati Punasele Ristile.
Kokku andis MCR välja neli stuudioalbumit, kuus pikendatud esitust, kaks live-albumit, 19 singlit, 15 muusikavideot, ühe demo, neli videomängu ja esines originaalis 11 muus albumis. Nad töötasid oma viienda stuudioalbumi kallal, kui otsustasid lahku minna.
Nende neljas ja viimane album ilmus 2010. aastal pealkirjaga Danger Days: The True Lives of the Fabulous Killjoys. Kaks aastat hiljem andsid nad välja lood, mis salvestati algselt projekti 'Tavalised relvad' jaoks 2009. aastal, ja 2014. aastal avaldasid nad oma suurimate hittide kogumiku 'May Death Never Stop You'. 2016. aastal laaditi nende sotsiaalmeediasse üles mitmesuguseid krüptilisi postitusi, mis panid lootusrikkad fännid uskuma, et bänd hakkab taas kokku saama, kuid postituste eesmärk oli reklaamida The Black Parade/Living with Ghosts, mis on The Black Parade kordusväljaanne koos veel avaldamata. demod. 
22. märtsil 2013 teatas bänd oma lahkuminekust ja kuigi nad olid ärritunud, tundsid nad kõik, et on aeg nende teed lahku minna. Järgmisel aastal kinnitas Gerard fännidele, et lahkuminek ei olnud mingil juhul kellegi süü ega lahkarvamuse tõttu – DJ Zane Lowe intervjueeris teda NME-s ja ütles: 'Ma arvan, et see oli nii eriline ja nii hämmastav... jätkata ja lasta sellel rööbastel välja roostetada? Nii see bänd välja ei tohtinud.“ Ta lisas, et otsust oli raske teha ja see oli väga kurb, sest nad kõik said ikka läbi, kuid inimesed peaksid alati asju muutma ja uusi asju tegema, et kasvama. Kuid mõni aasta hiljem intervjueeris teda The Guardian ja ta tunnistas, et bändina muusika tegemine ei olnud enam lõbus. 'Ma arvan, et bändi lagunemine murdis meid sellest masinast välja.'
Ray Toro tunnustus post.smarturl.it/RockSoundMCR
Postitanud Rock Sound peal Laupäeval, 1. oktoobril 2016
24. mail 2013 avaldas Ray oma SoundCloudis singli pealkirjaga Isn't That Something, säutsides, et selle on täielikult tema enda loodud – 'Ma mängisin kõike. Laulis kõike. Salvestanud kõik. Segati kõike. Mina ise.’ Suurem osa tema soolomuusikast on mõjutatud 1970. aastate metalbluusist ja hard rockist, mis on segatud Johnny Marri popsaundiga. Ta rääkis mõjutustest filmis Life On The Murder Scene, DVD-l, mis kirjeldab üksikasjalikult tema muusika tegemist.
2013. aasta lõpus liitus ta James Dewee bändiga Reggie and the Full Effect nende turnee jaoks ja tegi isegi kaasa panuse albumile No Country for Old Musicians, mille album James sel ajal töötas. Järgmisel aastal mängis ta kitarri Kuuba-Ameerika kabareelaulja Voltaire'i kümnendas stuudioalbumis Raised by Bats.
1. jaanuaril 2015 avaldas ta oma veebisaidil For the Lost and Brave koos ajaveebipostitusega transsoolisest teismelisest Leelah Alcornist, kes sooritas kahjuks enesetapu. Intervjuus Kerrangile! ajakirjas ütles ta, et sellel laulul oli 'valutav süntrokk, mis on täis [MCR] meie-maailmavaimu vastu' stiili.
Tema debüütalbum Remember the Laughter ilmus alles 18. novembril 2016, jagades, et see salvestati enamasti tema kodus ja ta hakkas sellega tegelema 2013. aastal. Ray ütles ka, et see oli tema esimene kord, kui ta kirjutas kõik laulusõnad ja muusika täiesti omaette.
31. oktoobril 2019, kuus aastat pärast bändide lahkuminekut, teatasid nad ametlikult, et ühinevad (ei hõlma nende trummar Bob Bryar, kes asendatakse Jarrod Alexanderiga, kes oli mõnda aega nende turneetrummar).
Värskendus: https://t.co/zHPC6y0s6H pic.twitter.com/GRkAaXz2MS
- Minu keemiline romantika (@MCrofficial) 1. mai 2020
Nende esimene näitus toimus Los Angeleses Shrine Expo Hallis 20. detsembril 2019. Samal õhtul loobusid nad ka uuest kaubasarjast. Nad teatasid 2020. ja 2021. aasta turnee kuupäevad Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Uus-Meremaal ja Austraalias, kuid 2020. aasta kuupäevad lükati COVID-19 piirangute tõttu 2021. aastasse.
Isiklik elu
2008. aasta MCR-i vaheajal albumite The Black Parade ja Danger Days: The True Lives of the Fabulous Killjoys vahel abiellus Ray Christaga. Nende esimene poeg Remy sündis 16. novembril 2012 ja teine poeg 2015. aasta aprillis.
Kahjuks suri Ray isa 2018. aasta veebruaris.
Rayl on koer, kelle nimi on teleseriaalist 24 pärit Jack Baueri järgi Bauer. Saates The Black Parade on surnud! ta tänas Bauerit ja nimetas teda oma pojaks.
Hobid, lemmikasjad ja huvitavad faktid
Ta on saanud esinemistel mitmeid vigastusi, sealhulgas Franki ja tema kitarri tõttu suure lööbe pähe, samuti kitarripõletuse. Ühel nende esimestel lindile jäädvustatud live-kontserdil kõigutas Gerard mikrofoni ja see rebis Ray huule ja andis talle verise nina – Ray pidi haiglasse minema ja ta huul vajas seitseteist õmblust.
Välimus
Tal on tumepruunid silmad ja tumepruunid lokkis juuksed, tavaliselt afrostiilis. Ta on 6 jalga 1 tolli (1,85 m) pikk ja kaalub umbes 160 naela (72 kg). Tema vasakul käel on tätoveering, millel on kirjas SL, mis tähistab lava vasakut asendit, kust ta MCR-i kontsertidel astus. Tema teine tätoveering on tema rinnal ja kujutab stseeni õudusfilmist.
Netoväärtus ja palk
IMBd, Wikipedia ja Forbesi andmetel on Ray netoväärtus 2020. aasta seisuga hinnanguliselt 38 miljonit dollarit. Tema märkimisväärne netoväärtus tuleneb suuresti tema edukast karjäärist MCR-i kitarristina.
